Rumeenia
Ungarist kiiruga edasi Slovakkia poole, sest tatarlased, armas Liptovska järv ja
järjekordne BussiKaruottide uneaeg ootab! Pealelõunal tankisime oma moonakotte
mingis selveris ja laekusime järve äärde õndsalt olesklema. Telgid püsti, asjad sisse ja
kodu on olemas! Nüüd oli kogu bussirahvas jälle koos. Meenutati Kanni Kadunud
pedaale hea sõnaga ja aeti muud matkajuttu. Riina ostis kirsisigari ja kõik me (peale
Ulrika ) proovisime seda kaifida kui põrsad kõrt. Igatsesime ujuma, ent ilm oli
jahedavõitu ja mõnekümne meetri ulatuses kattis vett mingi erkroheline vetikakord. Brr!
Õhtu saabudes tegime rannale mõnusa lõkke ja ärgitasime kõiki veini- ja lauluringi.
Erinevatest gruppidest oli kokku kujunenud punt, kes alati kõige eesrindlikuga kaasa tuli,
nõnda ka nüüd- selle asemel et telgis und näha, tuli ju nautida viimaseid kaduvaid tunde
sellest suurepärasest rännakust ja seltskonnast! Veinid aina kulusid.
annaabi.ee 
