kui undse Vooremäe pääl. Teed kabelihe üle palo lää lõunevahel lämmäl sääl. Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvvas, nii rasselt kaibap, ikep kell. Om asja ilman imelise, teed toda kävven mõtli ma: sääl saatva kooljat peijelise, siin jooksva latse lustiga! Om asja ilman imelise, nii jäi ma veelgi mõtlema: sääl hauda kandva inemise,
„Tuulemaa“ on eesti luule kõrgsaavutusi nii lüürilise tunnetuse kaalult kui ka vormi täiuselt Ema mälestusele pühendatud „Kerkokell“ oma suure lihtsusega seisab omaette „Tuulemaa“ luuletuste hulgas „Kerkokell“ Nii vaikse kodoküla talo, kui undse Vooremäe pääl. Teed kabelihe üle palo lää lõunevahel lämmäl sääl. Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvvas, nii rasselt kaibap, ikep kell. „Kõik on kokku unenägu“ Sisaldab luulet aastaist 1913-1921 ja esindab uut loomejärsku On kõige mahukam sotsiaalselt sisukam ja vormistruktuurilt keerukam värsiraamat Värsikogu kompositsioon on allutatud lüürilise päeviku põhimõttele, kus on 3 ajalist tsüklit : „Rohtaed“ „Maailma vari“ „Rängast ringist“ „Rängast ringist“ Asjad käisid uperkuuti, nuutijale anti nuuti, kägistajat kägistati, vägistajat vägistati.
annaabi.ee 
