ja lööja olli oma lell. Mo emä aus sis joodi, söödi --- see mälestüs om mulle hell. Ma tulli, kui so vaene korjus jo külman lautsin magasi. Maa pääl kui lõpnu oll' so orjus, so emäs võitsi tagasi. Es kaiba enämb huule hätä ja kadonu so tõbe lõhn. Nii rahulik ja uhke nätä so nägo olli kirstun kõhn. Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om so oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell. So käe oma ohtjit kaknu ja sälgä tõstnu toobripuud. So kässi lehmä, peni laknu, so oma poig es anna suud. Poig harva üle kodo läve so manu jõudse kooli teelt. Sis tuuli, pilvi perän käve,
annaabi.ee 
