Punakas Narmasnutt Inocybe erubescens, eesti keeles punakas narmasnutt on Eesti kõige mürgisem seen. Selle söömine põhjustab tõsist muskariinimürgitust. Viljakeha on kiudlooriga, noorelt üleni valged, hiljem kahvatukollakad. Katsumisel, lõikel ja vananemisel muutuvad laiguti roosakaspunaseks. Päris vanalt on üleni määrdunud-pruunikaspunased, tüsedad ja lihakad. Kübar on kühmuga, noorel seenel koonusjas kuni kellukjas, hiljem lamenev (lame-kellukjas või peaaegu lame). Algul valkjas kuni kahvatukollakas, vanemalt muutuvad roosakaskollaseks ja laiguti punakaks. Kuiv, radiaalkiuline ning enamasti lõhestunud servaga. Kübara läbimõõt on kuni 10 cm
perekonnast Chrysomyxa, mis tekitavad eriti nooremate kuuskede okkail kollaseid laike, põhjustades okaste kolletumist ja varisemist. • Noored kuuseokkad kattuvad juulis- augustis helekollaste eoskogumikega. Hiljem haigestunud okkad varisevad. Seene vaheperemeheks on sookail. MÄNNI-OKKAROOSTED • Haigus esineb noorte mändide okkail nii taimlates, männikultuurides kui ka looduslikult uuenenud noorendikes. Kevadel ilmuvad nakatunud okkaile kahvatukollakad põiekesed-roosteseene kevised. Eestis on haigus väga sagedane, kuid ei tekita erilist kahjustust. Haigestunud okkad paranevad ja ainsaks haiguse tagajärjeks on taime kasvu mõningane aeglustumine ja taime nõrgenemine. Lehehaigused • Lehehaigused on ohtlikud ainult noortele taimedele. Nii võivad nad metsataimlates põhjustada seemikute kuivamist. Esinedes vanemate puude lehtedel, ei tekita nad enamasti märgatavat kahju, pidurdavad aga siiski mõnevõrra puu
annaabi.ee 
