"kahvatuil" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Aga käia ta veel ei saanud, katsus küll, aga ei saanud. Ainult kui ema kätest tal kinni hoidis, siis pisut, pisut. Aga seegi natukene tõi emale nii suure rõõmu, et ta ei võinud muidu, kui pidi lapse sülle kahmama, tema endale vastu rindu suruma ja aina kallistama, kallistama, nii et laps muutus peaaegu hingetuks. Vaevalt sai ta veel öeldud: ,,Ema, ma olen nüüd hirmus väsind, pane mind sängi." Ja kui ema seda tegi, uinus Tiina peaaegu silmapilkselt, õnnelik naeratus kahvatuil huulil, nagu seisaks ta ikka veel omal jõul keset põrandat. Ema jäi tükiks ajaks magava lapsukese ette, sest oli ju nii hea naeratada tema unelevale naeratusele. Kui ta viimaks ümber pöördus Indreku poole, kes oli langenud unustusse ja põlvitas endiselt kaltsuhunnikul keset põrandat, siis tundus see emand Vaarmannile praegu nii loomulikuna, et ta ei öelnud midagi muud, kui aga küsis ärevalt: ,,Ütelge, härra Paas, kas mu laps saab terveks või sureb ta nüüd ära."