„Lolita“ Vladimir Nabokov
Ta ei ole
igavene nümfet, noor ja lapsemeelne, vaid ta kasvab suureks. Isegi õudusega ta tõdes, et ühel
hetkel on ta noor naistudeng ning nümfetis on järgi jäänud vaid kauge kaja. See suure kõhuga
Lolita, kes ta ees nüüd seisis oli tuttavast nümfetist kaugel..
,,.. ta oli vaid tolle nümfeti kahvatu lillakas vari, elutu kaja, kellest ma korda hõisates üle
käisin kaja ruskel kuristikupervel, kus valjka taeva all paistab kauge mets, oja on
pruunidest puulehtedest umbes ning kahutanud umbrohupuhmasse on unustatud üksik pink...
aga Jumal tänatud, mulle tähendas ta ikka veel midagi hoopis enamat kui see kaja."
Humbert vaatab Lolitat ning teab, et armastab teda esimesest pilgust viimase hingetõmbeni,
ikka ja alati. Sel hetkel võib isegi tunduda, et Humberti armastus Lolita vastu oligi tõeline,
sest korraga on kadunud tema janu noore tüdruku järgi. Hetkeks tundub, et ta armastabki
Lolitat, ehk isegi Doloresi