Fred Jüssi
Teispool
seljandikku raiutakse jälle metsa. Räpase vagunelamu
aknas on ähmane valgus ja kui vagunist möödun, kostab
sealt meeste jõminat. Vist võtavad viina.
Nüüd tuleb rabaserva mööda vaikselt hiilida turbaaukude
poole, sinna, kus kõrgemaid mände ja kaski, sest kusagilt siit on tänavu kevadel kuulda olnud
kurepaari hääli. Leian ühe kuiva turbamulla kühmu, sean mikrofonid vaikselt kolmjalale ja keeran
end puhvaika sisse rõngasse, et oodata, mis edasi saab. Kahutab. Punarind alustab ja annab hääle
laulurästale. Nüüd teevad tedred eemal raba peal algust. Mul pole kaasas märkmikku ja sellepärast
lähevad üksikasjad kaduma, jääb kõige olulisem: kell kolmveerand neli alustavad kured oma
igahommikust antifoonilist duetti, ikka isaslind enne ja siis emand, aga mõnikord ka vastupidi.
Keeran lülitit ja hoian hinge kinni. Linnud ei ole kuulnud mu tulekut, nende hääles ei ole hoiatavat
ohunooti. Nad on minust vahest mõnekümne meetri kaugusel
annaabi.ee 
