LÄÄNERINDEL MUUTUSETA Erich Maria Remarque
Ta oli pea käte vahele peitnud
ja ta kiiver oli maha kukkunud. Nekrut polnud nõus kiivrit tagasi pähe panema, selle
asemel puges ta peaga Pauli hõlmade vahele. Ta värises.
Lõpuks möll vaibus, tulelöök vuhises nendest mööda. Paul raputas nekrutit õlast,
mille peale too vaatas segase pilguga ringi.
9
Korraga läks ta näost tulipunaseks ja ta ilmes oli ujedust. Paul taipas kohe, et tegu on
kahuripalavikuga. Eemal said paar kolonni täistabamuse ja hobused said haavata.
Nad hakkasid peale seda „kodu“ poole liikuma ning jõudsid sõdurite kalmistule.
Algas uuesti varjumine. Lendasid raketid ja mürsud plahvatasid, taevast sadas
mullakamakaid ja mürsukillud kahjustasid nahka. Paul peitis ennast mürsulehtrisse,
mis oli osaliselt hauakohas. Ta läks surnukirstu alla varju. Järsku nägi ta Kati, kes
karjus: „Gaas..gaas.“ Ta andis Paulile gaasimaskid ning lasi selle ühele noorele