Tants aurukatla ümber, lugemiskontrolli vastused
pugeda nagu mõni pätt.
Kindlasti ei pea ma küüditamist absoluutselt õiglaseks. Üleüldine häma rahvusluse puhastamisest
ning võrdsuse poole püüdlemisest varjas tegelikkuses endas puhtviisilist terrorit tarkade ning oma
arvamusega inimeste vastu. Suurimad 20. sajandi küüditamised, mis ka Eestit puudutasid, ei tulnud
mitte kellelegi kasuks vaid väljendas lihtsalt võimude suhtumist rahvasse- antud juhul
kommunistide suhtumist rahvasse kui kahurilihasse või lõppematusse ressurssi. Ning Taavet ei
olnud otseselt mitte milleski muus süüdi, kui selles, et tema poeg teenis Saksa sõjaväes, mis ei
olnud samuti isiklik valik. Taavet üritas oma poega päästa sellest jubedast kogemusest, kuid tal ei
õnnestunud see.
Arvestades seda, et Mats Traat kirjutas teose sotsialistlikul ajal, leian, et Mats Traat suhtub
eesti rahvasse täie tõsiduse ning armastusega. Midagi taolist nii naljalt sellise reziimi all
annaabi.ee 
