Diana Leesalu
jäle on lugeda. Kas noortekirjandust peabki defineerima vaid läbi narko, seksi ja võimalikult labase
sõnavara?
Vähe sellest, mu oma ülikooli õppejõud küsis mõni aeg tagasi ühte minu romaanidest lugeda. Ta oli
selline viie-kuukümne aastane konservatiivne naisterahvas. Vähemalt sellise mulje on ta koolis
jätnud. Ta pidi kahe nädala pärast järgmises loengus mu loo kohta arvamust avaldama, kuid ei
puudutanud teemat poole sõnagagi. Samas oleksid need kahurikuulidena minu suunas lendavad
hukkamõistvad pilgud tõsiselt jäädvustamist väärt olnud. Loomulikult ei kibelenud ma ka ise väga
hullusti tema ekspertarvamust teada saama. Hiljem teistel kursustel õppivad sõbrad pajatasid,
kuidas ta loengus äärmiselt ärritunult seletas, et tänapäeva noortel kirjanikel on tõenäoliselt elus
väga suured vajakajäämised, haiga lapsepõlv, raskekujulised foobiad ja kohutavalt isiklikud
probleemid
annaabi.ee 
