Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika
Näiteks näo teatavate anatoomiliste iseärasuste sidumisest inimese sisemise rikkusega leiab
Vanast Egiptusest, piiblist, samuti Hippokratese ja Galenose antiikaja meditsiiniliste
dokriinidest. Näiteks 5. sajandil eKr süüditas nägude lugeja Sokrates sellest, et tema näos
peegeldas brutaalsus. Keskaegses õiguses sisaldus soovitus, mille järgi juhul, "...kui kuriteos
kahtlustatakse kahte inimest, on tõenäoliselt süüdi inetuma ja rohkem moonutatud näoga
kahtustatav". (Saar, 2007, lk 350)
Kuigi ka tänapäeval jätkatakse katseid viia kokku inimnäo isepärasused ja psüühilised
omadused, mis võiksid olla seotud kriminaalse käitumisega, pole teaduslike üldistusteni
jõutud. Selles valdkonnas saab esile tuua järgmised olulisemad teemad.
1. Kas on olemas kindel seos kriminaalsete kalduvuste ja näo tüpoloogia vahel, s.o
objektiivses mõttes välimuse järgi tuvastatava kurjategijatüübi olemasolu või
puudumine?
2