Nõiaprotsessid
kahtlustatav oli nõidumisega neile , nende perekonnale või varale mingit kahju põhjustanud.
Mõisnikud ja kirikuõpetajad esitasid süüdistusi harva.
Sagedasim süüdistus oli mürgitamine nõiutud õlle sissejootmisega, millega ohvril ussid (või muud
elukad) tekkisid.
Üldiselt ei olnud süüdistatavad juhuslikud, enamikul näib olevat olnud mingi reputatsioon nõiana.
Tunnistuste kohaselt oli vähemalt 22 mehel ja 10 naisel mingid võimed ravijana, kusjuures
kahtlustusteks andis põhjust tihti just ebaõnnestunud ravi.
Pärast Rootsi kohtureformi on andmed nõiaprotsesside kohta täielikum. Näiteks Pärnu
maakohtus toimus suurim arv nõiaprotsesse 1633- 1645 (kokku 22 protsessi, surma mõisteti 12
inimest, nendest 10 aastatel 1640- 1642). Tartu maakohtus on teada ainult 6 protsessi 1632
aastast, surmanuhtlusi ei langetatud.
Süüdimõistmise saavutamine oli küllalt raske, kuna süüdistuse tõestamiseks ei leitud küllalt
annaabi.ee 
