Bernard Kangro
ülesandena, mis aga seni ei ole täielikult täidetud. Või teisiti öeldes Kangro on esmajoones
,,Reheahju" Kangro ja alles siis jääb üle vaadata, mis muud veel. Kuid ta ei ole kunagi olnud
oma teel üksi.
Paradoksaalne küll, mida olulisem ja rahvuslikum on Kangro sõnum, seda vähem on ta
kommunikatiivne, harjumus- ja suurepärane; mida uuem paik, kuhu Kangro astub, seda
vähem austatud või isegi seda enam unustatud. Loojale eneselegi tekivad kahtlushetked
tema poolt nähtud ,,väljapoole meie harilikku tegevuspiirkonda" jääva uue olemuse suhtes,
mistõttu ta varustab selle illusiooni ja ulma pitseriga, tehes samal ajal sotsiaalse kontakti
nimel sammu vanasse tagasi. Ja selles vanas on ta vägagi kommunikatiivne, tegus ja tõhus,
meelitades suhtluspartnereid uue, neile võõra poole. Sellest see pidev reaalse ja irreaalse piiril
kõikumine, lugeja kutsumine tõelise, kuid veel ulma varjus peituva Kangro juurde, maagilise,
annaabi.ee 
