A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«Hoiduge sellest, noormees,» hüüdis härra de Treville. «Kui ta tuleb teile vastu ühel
pool tänavat, siis minge üle tee! Ärge põrgake kokku niisuguse kaljuga: te purunete tema
vastu, nagu oleksite klaasist.»
«See ei takista mind,» hüüdis d'Artagnan, «kui ma ta ükskord vaid peaksin tabama . .
.»
«Vahepeal aga,» lisas härra de Treville, «võtke kuulda minu nõu ja ärge teda otsige.»
Korraga härra de Treville vaikis, haaratuna äkilisest kahtlusehoost. Äge viha, mida
noor rändur ilmutas nii avalikult mehe suhtes, kes oli varastanud talt isa kirja, mis
iseendast oli küllaltki väheusutav, kas see viha polnud pigem mingi salakavalus? Kas see
noormees ei olnud järsku saadetud Tema Eminentsi poolt? Kas nooruk ei tulnud selleks,
et talle mingit lõksu üles seada? Kas see nõndanimetatud d'Artagnan ei olnud kardinali
nuhk, keda püüti tema majja sokutada, et ta musketäride kapteni usalduse võidaks ja