V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
peast läbi käis, et see võis väga hästi olla munklummutis ise, ja lisab juurde, et see tont käinud
talle õige kõvasti peale minna kohtamisele kaebealusega ja et tema, kapteni märkuse
peale, et tal raha
296
pole, see tont talle eküü pihku pistnud, mida mainitud ohvitser siis Falourdelile edasi
andnud. Niisiis on see eküü põrgu raha.»
See veenev märkus näis nii Gringoire'il kui ka teistel kahtlevail pealtkuulajail kõik
kahtlused minema peletavat.
«Härradel on kõik dokumendid käepärast,» lisas kuninglik prokurör istet võttes, «nad
võivad Phoebus de ChäteaupersM seletustest järele vaadata.»
Seda nime kuuldes tõusis kaebealune püsti. Ta pea ulatus üle rahva. Gringoire kohkus: see
oli Esmeralda!
Tütarlaps oli kahvatu; ta juuksed, enne nii ilusasti palmitud ja litritega ehitud, langesid
korratult alla; ta huuled olid sinised, aukulangenud silmad ajasid hirmu peale.
«Phoebus