Tõde ja Õigus II Terve tekst
mõne taluõueni, kus ahmib sülle õitsvaid sireleid ja pihlakaid, aga taevani ei jõua, väljamäe
kõrgema tipunigi ei jõua, kust on ikkagi veel tükk maad taevani. Ka Indrekust hoidub ta pelglikult
eemale, nagu oleks ka temas pisut seda kõrget taevast. Näed, et seisab teine kuski nõlvaku
ääres teel, aga niipea kui saad sinna, on ta juba läinud -- ootab ja hukutab sind teises paigas.
Sügisel, siis laseb ta ligi, siis tuleb ta ise sulle vastu ja kahmib su sülle ühes halli taevaga, nagu
oleksid sa mõni õitsev sirelipõõsas taluõuel, kus haugatab võõras koer.
XIX.
Ka kodu võttis Indrekut vastu võõras koer tigeda haukumisega. Suure vaevaga, tubli malakas
peos, pääses ta rehealuse väravateni, avas need ja sulges nad enese järel uuesti, kuna koer
jäigi väravate taha tema jälgi nuusutama ja haukuma. Imelikult ja õudselt mõjus Indrekusse see