tööle minna. Sõin sisse paar võileiba ja jooksin ruttu takso peale. Tööl pean istuma oma kontoris ja tegema paberitööd kuni heliseb mu lauatelefon ja mind kutsutakse kuriteo paika. Ja just see juhtusgi. Mu laulatelefon heliseb. ,, Tere Mitch , mina Daniel siin. Tule Quillayute jõe juurde. Leidsime noore naise pea. Tundub alles värske. ,, Olin ehmunud, ma pole veel oma karjääri ajal ainult pead leidnud. ,, Kohe tulen , olen juba poolel teel ,, Kahmasin oma pintsaku ja tormasin kontorist välja. Kohale jõudes olid allveesukeldujad lisaks naise peale ka keha leidnud. ,, Jõudsidki, siin ta meil on , kahes tükis ,, Vaatasin Danieli ja küsisin : ,, Kas detaile on teada, tunnistajaid, kahtlasi inimesi ?,, ,, Teada on, et naine on abielus. Naise pea leidsid kaks vanemat meesterahvast, kes siin iga hommik jalutamas käivad. Üks meestest nägi ka kahtlast noorte kampa. ,, ,, Miks sa siis veel siin oled ? Mine ja otsi seda kampa ! Mine
Avasin ukse nii vaikselt kui suutsin ja olin peaaegu vaba. kuni 1960ndate alguseni) õpilaseluga paratamatu ohuna kaasas. Kord üheteistaastaselt sain Nädal hiljem saime koolidirektorilt kirja (pärast kooli sulgemist suvevaheajaks – meil polnud ma nahutada selle eest, et lõhkusin ära pliiatsi, mille teine õpilane oli mul käest krahmanud. telefoni). „Me oleme teie poja käitumises äärmiselt pettunud...“ oli seal kirjas, või midagi sar- Ma kahmasin selle tagasi, too teine hakkas huilgama ja mina „jäin vahele“. Mind süüdistati nä- nases toonis. Mu vanemad küsisid mult, mida ma tahan, et nad „kogu selle asja“ suhtes ette geluse põhjustamises ja hiljem sain ma nüpeldada. Sama juhtus korduvalt ka vastu rääkimise võtaksid. Arukatena lubasid nad mul minna teise kooli – umbes kuueks kuuks. Just enne mu
annaabi.ee 
