vähenes ja nad surid Oligotseenis välja. Paleotseenis ilmusid kiskjad, kelle saagiks olid rohusööjad. Need olid välimuselt koerasarnaseid mesonühiidid ja suured lennuvõimetud linnud diatrüümad, kellel olid tohutud küüniselised jalgad ja suured nokad. Diatrüümad surid välja Eotseeni lõpus. Koletud diatrüümad ei olnud Eotseeni ainukesed linnud. Lendavate lindude mitmekesisus tol ajal oli palju väiksem kui tänapäeval. Enamus linde olid rannalinnud, kes kahlasid madalas vees, siis kui nad ei lennanud. Polnud veel ka tänapäeval arvukalt esindatud laululinde. Roomajad ja kahepaiksed jäid suhteliselt märkamatuks kogu Paleogeeni jooksul. Esimesed fossiilsed konlased on leitud Eotseeni ladestust. Kuna konlaste fossiilid on väga haprad siis ei ole täpselt teada, millal see sugukond saavutas oma suurima mitmekesisuse või millal nad ilmusid. Imetajad Oligotseeni ajastikus Oligotseeni vältel imetajate kaasajastumine jätkus
Ta kujutlusvõimel oli kerge Jacksoni saart väljapoole linnakese nägemiskaugust viia ja seepärast heitis ta sellele oma «viimse pilgu» murtud ja rahuldatud südamega. Ka teised mereröövlid heitsid viimseid pilke; ja nad vaatasid nii kaua, et oleksid peaaegu lasknud end voolul saare piirkonnast mööda viia. Kuid nad märkasid siiski õigel ajal ohtu ja -tulid selle kõrvaldamisega toime. Kella kahe paiku öösel jäi parv paarisaja jardi kaugusel saarest madalikule kinni ja nad kahlasid edasi-tagasi, kuni kõik kraam oli maale viidud. Parve varustuse hulka kuulus muuseas üks vana puri ja selle laotasid nad telgina põõsaste vahele oma toidutagavara kaitseks; ise aga kavatsesid nad ilusa ilmaga lageda taeva all magada, nagu see lindpriidele sobib. Nad tegid tule suure mahalangenud puu kõrvale, kahe- 88 või kolmekümne sammu kaugusel pimedas metsapõues, küpsetasid pannil sealiha õhtusöögiks ja tarvitasid selle juurde poole kaasavõetud leivatagavarast
annaabi.ee 
