Tõde ja Õigus II Terve tekst
ja Slopasev norskama, kui kordus endine jant: uuesti äratati vanamees, sest Slopasev kutsuvat
teda.
,,Issand halasta, mis ta küll tahab!" rääkis Voitinski uimase peaga ja ajas oma palitu jällegi selga.
Alles kolmandal, neljandal korral tuli Slopasevil pähe Voitinskilt küsida, mida ta õieti soovib, et ta
teda magada ei lase.
,,Teie ju ise kutsusite mind," ütles Voitinski.
,,Kuis nii?" imestas Slopasev. ,,Ma pole teid kutsunud."
,,Nägin ma siis und või," kahkles Voitinski.
,,Võib-olla nägite und," ütles Slopasev. ,,Kõik on võimalik."
,,Jumala eest, kõik," kinnitas Voitinski ja matsutas suud. ,,Jumala eest!" kordas ta.
,,Miks te niipalju jumalat pruugite, Ivan Vassiljevits?" küsis Slopasev äkki.
,,Kuis nii palju? Kuis võib jumalat pruukida?" imestas Voitinski.
,,Aina jumala eest ja jumala eest," vastas Slopasev.
,,Mis siis minusugusel veel on, ainult jumal ja..."
,,Ainult jumal ja suupiste. Ning surm!"
,,Jumala eest, surm," kinnitas Voitinski.