Tammsaare ja Gailit elulugu
poja kirjutaja, küsijaga võrreldes juba siis tüse poiss, lai otsaesine, lahke ja kinnine pilk
ühtlasi. Mindi üheskoos välja, sees ei olnud oma jutunurka, jalutati mööda Emajõe kõnniteed.
Ühel oli peas kulunud kaabu, teisel kroonugümnaasiumi vormimütsi odav loorberiraag noka
kohal. Tulgu ometi ka nende ja nende kirjandussõprade salaseltsi! Ei tulnud. Ei tahtnud. Ei
nähtud teda ka pärastpoole nende teiste kogumiskohas. Põikles kõrvale kahkleja ja kõhkleja
ilmega, ajapuuduse ettekäänete all. Tema naeratusi ja naljatusi võis aga seletada ka
umbusklikuks üleolemiseks enesest nooremate rühma vaimustuse kohta. Tundus nagu kardaks
ta kõiki liialdatud lootusi ja tõotusi, nagu elaks ta juba nurjunud unistuste õhkkonnas.
Niisugune oli ta juba tookord.
See esimene jalutuskäik ja mõttevahetus ei jäänud viimaseks. Ta oli iseennast oma
suhtumuses elu ja raamatutega. Elus oli ta kalduv nägema enam argipäeva kui pühapäeva.