umbrohu, haiguste ja kahjurite tõrje meetodid tähtis loomade heaolu keelatud GMO kasutamine muld neutraalne või nõrgalt aluseline (pH 6,57,5). Viljavahelduse planeerimisel tuleb arvestada, et järgnevat kultuuri ei kahjustaks samad haigused ja kahjurid, mis eelvilja. Taimekaitse seisukohalt ei sobi üksteise järele teraviljad, ristõielised (raps, rüps) ja liblikõielised kultuurid. Tuleks jälgida, et samalaadsed (samade haiguste ja kahjustajatega) kultuurid asetseksid teineteisest vähemalt 500 m kaugusel harimine sobival viisil ja optimaalsel ajal looduslike väetiste kasutamine optimaalsel määral bioloogilise aktiivsuse soodustamine piisava koguse orgaanilise ainega mulla rikastamine saagikuse vähenemise mahepõllu muutumise tavaliseks põlluks viljakuse vähenemise Mahepõllu osakaal kogu põllumaast on 10,5% (2009) Euroopas viiendal kohal. EL keskmine 4,5%
Levinuimad teraviljad rukis, oder, kaer, nisu. Viljeluskultuuri kujunemine Mahetootmises tuleks orgaanilist materjali (sõnnikut, taimejäänuseid) kompostida, sest kuumkäärimisel hävivad umbrohuseemned ja haigustekitajad ning toitained on taimedele paremini omastatavad. Terve, kohalikesse tingimustesse sobiva, taimse materjali valik. Vaid terved ja tugevad taimed suudavad aktiivselt kahjustajatega võidelda, sünteesides selleks spetsiaalseid ühendeid. Püsimajäämistingimused Optimaalsete taimekasvutingimuste loomine. Õigeaegne, ühtlase sügavusega külv orgaanilise aine rikkasse, hea struktuuriga mulda annab taimedele vajaliku kasvuenergia, sest idanemiskeskkond loob eeldused edaspidiseks arenguks. Mullaharimine. Künd, kultiveerimine ja äestamine hävitavad mullas olevaid kahjureid ning ohjavad umbrohtumist.(vedrupiiäke)
annaabi.ee 
