Tants aurukatla ümber
õnnistuseks ja rikkuseks. Külaelanike töökusest ja talutöö olulisusest annab mõista lause: ,,Karl pole
muidugi kekstu, aga siin, taluinimeste keskel, kus kõik rügavad, kas või veri küünte alt väljas, jätab
ta natukene kummalise mulje küll.". Lihtsate eesti nimede väärtustamist tõestab autori lause Jüri
Aniluige nime kohta: ,,Tal on lihtne nimi, mitte mõni antvärklik Rinaldo-Augustin-Friedrich,
missuguseid tollal küllalt leidus ja mis läheb suus puntrasse nagu sopiline kahevakane viljakott
oskamatu nõeluja käes.". Autor annab mõista, et talutoit on kõikse õigem toit Jürit kirjeldades: ,, Ta
on söönud tugevat talutoitu ja joonud hapupiima peale.".
Talu perenaiseks taheti töökat aga ka suure summa kaasarahaga talumehe tütart. Mats Aniluik tahtis
talu tagasi enda nimele kirjutada, kui sai teada, et Jüri tahab perenaiseks vaest karjatüdrukut Roosit.
See kõik näitab kui oluline oli raha külaelanike elus. Raha väärtustati ka juba tolleaegses
ühiskonnas.