Sellel teekonnal juhtus palju seiklusi, häid ja halbu, aga maailma lõppu ta ei jõudnud, sest ta sai teada, et maailmal polegi otsa. Kalevipoeg ei kahetsenud sugugi oma tühjaläinud sõitu, sest ta taipas: "Tulles tõuseb suurem tarkus, mis ei minnes mehikesel". See on peaaegu nagu vanasõna. Alati saab õppida kõigest, mis elus ette tuleb ja, et iga kogemus on õpetlik. Selles peatükis on veel vanasõnu. Kalevipoeg ütles: "Kahetsusta, kulla vennad, käigist ei või kasvaneda! Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada. Eks me leidnud eksiteelta, vale vainu radadelta Tõtelikku tunnistähta, et ei suurel ilmal otsa, Taara tarkusel ei rada kusagile kinnitatud, tõkkesida pole tehtud. Mis ma muidu võõralt maalta kasulikku olen kündnud, salalikku sahkanenud!
Tema hobune saab hukka, tahab maid segi künda. Sealtmaalt tark püüab Kalevipoega taltsutada: miks ta võõra maa rahvast läks hävitama. Nii ei saa ju tarkuseteed käia. Kalevipoeg kahetseb ja palub Ukult maale õnnistust. Tark on tema sõnadega rahul ja lubab näidata teed kaugemale. Ilma otsa pole ometi, kodune kaaren on juhatanud teed allilma. Kalevipoeg otsustab tagasi lõuna poole käänata. Kalevipoeg tunnistab, et on tühja tuult tallanud, ometi ka targemaks saanud: Kahetsusta, kulla vennad, käigist ei või kasvaneda! Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Ta tunnistab, et suurel ilmal otsa ei olegi. Kodus on ikka kõige parem: Omal maal õitseb õnni, kodus kasvab kasu parem. 17. LUGU SÕJARATSU SÕIT.ASSAMALLA LAHING. JUHTUMISED PÕRGUKATLA JUURES. KUNINGA SÕJASÕIT. Seitse aastat oli rahu maal püsinud. Kindlad kantsid olid valminud. Kalevipoja ema auks sai üks linnadest Lindanisa nime
annaabi.ee 
