Ma ei saa hakkama sellega, et kustutan midagi ära. Ma võin proovida seda kustutada oma mälust aga uuesti joonistada ma seda ei saa. Aga mulle sobib, et mul on asju mille üle rõõmustada ja ka asjad mille üle ma kahetsust tunnen. Paljud inimesed kindlasti sooviks öelda, et ''elu on kui joonistamine koos kustukummiga'', kuid mina seda nii ei ütleks ega sooviks öelda. Meie elatud aeg ei peagi olema täis perfektsust ja kiiduväärt, mida taevani tõsta, meil peab olema ka kurbi ning kahetsevaid hetki. Hetki millal me saame ennast voodisse kerra tõmmata, aega maha võtta ja mõelda kõigele ning ka tahtmisel pisaratel voolata lasta. Kui meil poleks kurbasid ega kahetsevaid hetki, siis kuidas saame me öelda, et me oleme näinud ja elanud õiget elu? Ei saagi. Kuna me poleks näinud elu erinevaid külgi ja huvitavaid asju mida tal meile näidata oleks. Me joonistame iga päev, iga minut, iga sekund endale midagi uut ellu, kuid tahes tahtmata me seda kustutada ei saa
Peer Gyndi areng oleks kui mõõnade ja tõusude rada - ühel hetkel ta kahetseb ja üritaks nagu olukorda parandada (ase surivoodil, oma onni ehitades, vana mehena Norrasse tagasi pöördudes), kuid samas järgneb alati sellele arengule mõõn - läheb ta ju pärast ema surma kohe taas reisile, kus saadab taas mõtlematuid tegusid korda. Samamoodi juhtub ka siis, kui Peeri sõbrad Marokos tema laeva ära varastavad. Kaldal kurtes ja üksi kõrbes rännates mõtleb ta suhtelislt kahetsevaid mõtteid, kuid juba järgmisel võimalusel teeb oma vanu trikke edasi. Niisiis tekib mul küsimus, kas Peer Gynt on üldse võimeline arenema? Kui suurt sokki talle on vaja, et ta suudaks midagi järeldada ja muuta? Peer Gynt on tugevalt vastuolus ümbritsevaga. Oma kodukohas on ta põlatud ja naerualune, ükskõik kuhu ta ka ei läinud, alati suutis ta kellegi vihale ajada. Miks siis? Esiteks on Peer Gynt selgelt väga rumal inimene. See tähendab, et ta sai kõigest aru omal
annaabi.ee 
