Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
vanglas, kuni viiakse läbi juurdlust. Kaptenkomandör põgeneb koos ühe alluva ohvitseriga
vanglast, et ise uurimise käiku selgust tuua – et see ei õnnestu, naaseb ta pärast rohkeid kannatusi
tagasi vanglasse.
Peale 22 aastat kestnud eeluurimisvangipõlve mõistetakse kaptenkomandör süüdi ja viiakse ellu
tema surmaotsus.
See lugu – Nikolai Baturini seni viimane romaan „Sõnajalg kivis“ – rabab lugejat oma kahetisuses.
Ennekõike on see romaan peategelase lõppematust kannatuste jadast, ent samal ajal pole tegemist
sünge tekstiga, vastupidi, seal on omalaadset helgust ja optimismi. Romaan on otsast otsani
kannatusi täis, ja sealjuures mastaapseid, suuremõõtmelisi kannatusi. Autor oleks nagu endalt
küsinud, mis on kõige valusamad asjad elus. Ja siis püüdnud vastuseid leida võimalikult mitmel
tasandil: isiklikus elus on suurimaks õnnetuseks perekonna lagunemine ja armastatu kaotus;