Strukturalism – 20. sajandil võimsalt levinud lähenemissuund kultuurinähtuste tõlgendamisele, esines lingvistikas, kultuurantropoloogias, kirjandusteaduses. Sai alguse keeleteadusest, Šveitsi lingvisti Ferdinand de Saussure’i (1857 – 1913) töödest indo-euroopa keelte grammatikate võrdlemise alal. Võttis aluseks keele struktuuris ilmnevad kahesused (duaalsused) ehk vastandpaarid, millega eristatakse tähendust. Peamine duaalsus olid langue ja parole (keel ja kõne). Ajalooliselt järgnevate duaalsuste kirjeldamise ja uurimise (diakroonsus) asemel muutus olulisemaks keele struktuuris samaaegselt ilmnevate vastandpaaride tõlgendamine (sünkroonsus). Vene formalismiks nimetatakse kirjandusteaduse strukturalistlikku suunda, mille rajasid Peterburis ja Moskvas tegutsevad poeetilise keele uurijad 20. sajandi esimesel kümnendil
vabanemine - kõik eitavad ideed. (TANG YI- JIE 1991:64) Seega käib kogu mõttesuund lääneliku harjumuspära vastu: ei taheta ehitada midagi uut, vaid pigem harmoneeruda olemasolevaga. ,,Olemaks suuteline aktsepteerima muutust ning end sellega kooskõlla viima, peab inimene välja tungima vastakate erisuste ning tendentslike hinnangute maailmast. Saavutades nägemuse ühtsusest Taoga, mis ühendab kõik olemise kahesused, saab inimene 85 hoida oma vaimu tervena. Ja tema vastus elule on siis kui uksehingel, mis istub hästi oma pesas või nagu peeglil, mis haarab ning peegeldab kõike ilma veata. Inimene, kes on hea või kurja poolt kõigutamatu ,,laseb asjadel olla nõnda nagu nad on ning ei püüa olla abiks elule."" (BAIRD&BLOOM 1971:198) Seega saavutatakse ,,surematus", ühinedes maailmakorra
annaabi.ee 
