näiteks ema, kala, madu, kodus. Kui sõna esimeses silbis on pikk vokaal või lõpeb silp konsonandiga, siis võib see olla kas II või III vältes. II ja III välte erinevus tuleneb sellest kuidas sõna hääldatakse. Uuringud on näidanud, et hääldus ei ole piisav teise ja kolmanda välte eristamiseks, tuleb kuulata ka põhitooni liikumist. Teist väldet hääldatakse kerge rõhuga, kolmandat väldet aga raske rõhuga. Ühesilbiline sõna on eesti keeles alati kolmandas vältes. Kahesilbilises sõnas on teist ja kolmandat väldet kõige parem eristada kuulates kõnerütmi. Kui silbid kõlavad sama pikalt on tegu teise vältega aga kui esimene on pikem ja teine lühem, siis on tegu kolmanda vältega. Esimeses vältes peab sisehäälikuid olema vaid kaks, kui on kaks sisehäälikut, siis üks peab olema vokaal ja teine konsonant, tähed peavad olema lühikesed, sisehäälikutes ei tohi olla k, p, t, f ja q tähte. Teises vältes võib sisehäälikutes olla
Orientiirid jaotuvad kahte rühma tasandite kaupa (vältele osutavad ja häälikute seostamist suunavad orientiirid). Vältele osutava hääliku/häälikute märkamine kõnetaktis on vajalik, et taastada/konstrueerida sõna või sõna analoogi rõhulis-rütmiline struktuur, st silbirütm ja välde. Orientiiride märkamise keerukus sõltub kõnetaktide arvust sõnas ja silpide arvust kõnetaktis. Kõige lihtsam on leida orientiir(id) ühesilbilises, oluliselt keerulisem aga kahesilbilises sõnas. Ühesilbiline sõna on alati kolmandavälteline. Seega on vaja leida täht/tähed, millele vastav(ad) häälik(ud) hääldatakse ülipikalt (ai, maa, aam, amm, aim, mai, arm, aat, ait, art). Peamine ülesanne on märgata, kas vältele osutab täishäälik või kaashäälik. Vältele osutava tähe või hääliku leidmiseks on otstarbekas kasutada järgmisi töövõtteid: 1. Harjutatakse välte ülekannet (uus↔uss ; aad↔ aat↔att) ja loetakse vastavaid kõnetaktide rühmi
annaabi.ee 
