viisil, näiteks elektrit tootes. Võtame miskipärast eeskuju Põhjamaadest, kus hüdroenergia potentsiaal on tohutu suur (Soome, Rootsi, Norra), ja jätame tähelepanuta selles meiega sarnaste riikide kogemuse. Näiteks Taanis rajati viimane hüdroelektrijaam kuuekümnendatel aastatel. Kuigi Läti hüdroenergia potentsiaal on meie omast palju suurem, keelustas valitsus seal selle aasta algul paisude rajamise ja taastamise rohkem kui kahesajal jõel. Nimetagem asju õigete nimedega. Mingil arusaamatul põhjusel on hüdroenergiat Eesti oludes hakatud nimetama "roheliseks". Seda tehes unustatakse, et globaalne ja universaalne moodustuvad tegelikult kohalikke olusid arvestavatest erijuhtudest. Ka Norras toodetakse hüdroenergiat jõgede ökoloogilise kvaliteedi arvel, ent seal korvab seda kaotust osaliseltki oluline hulk odavat elektrit, mida riik nõnda saab. Ent kuhu pürime Eestis? Jõgedest ju ei piisa
Rahvastiku kasvust tingitud surve ei kahanenud ning põllumajandusliku tegevuse alustamisega murdsid inimesed välja ökoloogiliste piirangute raamidest. Järelikult maaviljelus tähendas kunstliku ökosüsteemi loomist. Kujunes püsiasustus Kuni 18. saj lõpuni kasvas rahvaarv üldiselt aeglaselt, sest toidu tootmist ja inimeste arvu oli raske tasakaalus hoida. Sellele vaatamata suudeti rohkem maid üles harida ja suuremat arvu inimesi toita. Alles viimasel kahesajal aastal on maailma rahvastik hakanud tänu tervishoiu paranemisele, põllumajandustoodangu kasvule ning kaubanduse, tööstuse ja teeninduse arenemisele kiiresti paisuma. Kasvav ressursside vajadus sundis inimesi looma aina keerukamaid tehnoloogiaid . Järelikult võimaldas saada väiksemalt maa-alalt rohkem toodangut. Samuti arenes riietus- hakati valmistama looduslikest kiududest( lina, puuvill). Seetõttu oli vaja maad nende kasvatamiseks või loomade karjatamiseks. Kasutusele võeti paber
annaabi.ee 
