Naljandid ja anekdoodid
asetatakse lõpmatusse oravarattasse; "tegelike sündmuste" skript tervenisti selgub jälle pärinevat
hulludemaalt, kus rumalusel pole piire ja vanemliku eetika elementaarreeglid ei kehti.
Kokkusobimatustaju kui "päästik" ja ootamatu mõistmine kui "lask" on tegelikult ühe ja sama
protsessi komponendid. Kahe skripti olemasolu naljas on üsna kerge tuvastada, kuid üllatuse ja
naeruplahvatuse intensiivsust ennustada ja mõõta väga raske. Olemuselt samalaadsed
kaheplaanistumise efektid leiavad aset ka (värskemat sorti) metafooride, võrdluste vm.
kõnekäändude vastuvõtul, mille toimet on harjutud iseloomustama tautoloogiliste epiteetidega, nagu
"piltlikud", "kujukad", "ilmekad" jts., Meenutame kas või eespool toodud absurdseid võrdlusi
koeraga: kes on iial näinud koerale sibulat söödetavat? mis väline või seesmine sund peaks tal
olema seda üldse ette võtta? kes on iial vaevunud jagama koera julki äärmisteks ja keskmiseks?
annaabi.ee 
