A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Kiri sisaldas järgmist:
«Sõber, saatus tahab meid veel mõni aeg lahus hoida, uid nooruse kaunid päevad ei
ole lõplikult kadunud. Täitke oma kohust lahinguväljal, mina täidan oma kohust mujal.
Võtke vastu see, mis tooja teile edasi annab, võidelge nagu aus ning vapper aadlik ja
mõelge minu peale, es ma suudlen õrnalt teie musti silmi. Jumalaga või õigemini --
nägemiseni!»
Kerjus harutas ikka veel. Ta tõmbas oma räpastest riietest välja sada viiskümmend
hispaania kahepistoolist ja reastas need lauale. Siis avas ta ukse, kummardas ja
377
lahkus enne, kui jahmunud noormees jõudis sõnagi lausuda.
Nüüd luges Aramis veel kord kirja ning märkas postskriptumit: «P. S. Võite kirja
tooja väärikalt vastu võtta -- ta on krahv ja hispaania grand.»
«Kuldsed unelmad!» hüüatas Aramis. «Oo, kaunis elu! Jah, me oleme noored, meil
on veel ees õnnepäevad! Oo, sulle, sulle, mu arm, mu veri, mu elu! Kõik, kõik, kõik, mu
kaunis armastatu!»
annaabi.ee 
