Rahvalaulud
Laulik oli
koguni rahvaarst, teadja, ka käsitöötegija.
Domineeriv on naiste laul, osalt sellepärast, et meeste osa XIX sajandil, kui hakati laule üles kirjutama, oli juba taandunud.
Meeste repertuaaris olid kangelaslaulud, ballaadid, orjuslaulud, osalt töölaulud, nekruti- ja mõisavarguse laulud,
mardilaulud, õllelaulud. Järsku vahetegemist meeste ja naiste repertuaari vahel on raske teha.
Meeste kaheleul: kaks laulumeest istusid kõrvuti või vastakuti, parem käsi koos, lauldes hõljutasid kehaga, vahel haarasid vaba
vasaku käega õllekapa. Üks laulik oli laulujuht, teine kaasalaulja, kes liitus eeslauljaga kolmandast värsijalast, kogu värsi kordas ta
siis üksi.
Meeste kahelaul oli juba XIX sajandi algul haruldane.
Lauliku asend: muinaskreeklased arvasid laulul ja luulel olevat omad jumalannad e. muusad.
annaabi.ee 
