tingitud koht. Niisuguseks, nagu tunneme kitarri praegu, on see kujunenud sajandite vältel. kitarr on maailmas üks levinumaid pille. Mitmesuguste keelte arvu ja häälestusega kitarridest on poolehoiu võitnud 6keelne e. hispaania kitarr. Egiptuses ja Mesopotaanias 2000 -1500 a. e. kr. oli olemas kitarrile sarnanevate põhimõtetega näpitav pill nefer. Pärsis tunti mitut sellist mänguriista: pika kaelaga tanbur'i ja kaheksakujulist tar'i. Kreeklased kasutasid ühe oma lüüraliigi kohta sõna kithara. Pythagorlaste ordu (roomas) avastas, et mida lühem keel seda kõrgem heli. VII sajandil mauride invasiooni ajal toodi Euroopasse ka lauto ja araabia kitarr. Keskajal oli lauto 4-keelne, seda pilli kasutati rändmuusikute poolt laulude saateks. XVI sajandil algas näpits pillide võidukäik, mindi üle sõrmedega mängule ja see andis võimaluse kasutada neid soolopillidena. 4-keelne kitarr oli lauto kõrval XVII sajandil
ühe kahest tantsust: 1) ringtants – kujutab endast lihtsat ringikujulist edasi- tagasi liikumist ja seda tantsivad need töölismesilased, kes on leidnud nektariallika taru lähiümbrusest (kuni 100 m raadiusest). Selle tantsu funktsioon on äratada teiste tööliste tähelepanu, kes kogunevad tema ümber ja lendavad seejärel otsima neid õisi, mille lõhna nad tema kehal tundsid. 2) vibavtants (waggle-dance) – kujutab endast kaheksakujulist liikumist taru seinal algul üht-, siis teistpidi, samal ajal oma vibava tagakehaga sumistades. Seda tantsivad need töölismesilased, kes on leidnud nektariallika tarust kaugelt. Selle tantsu funktsioon on informeerida teisi töölisi nt nektariallika suunast – Nektariallika suunda päikese suhtes näitab nurk “kaheksa” keskmise joone ja vertikaalsuuna vahel. Nt kui toit asub täpselt päikese suunas, on “kaheksa” keskmine joon
annaabi.ee 
