Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
Jutuvestja jutustab
pärimuslikku lugu – vana lugu, aga uuele kuulajaskonnale ja uut moodi. Sedamööda kuidas
rääkija ning kuulaja loosse sisse elavad, saab see uue tähenduse, muutub nende endi saatuse
võrdpildiks. Dineseni jutuvestja Mira Jama väidab end tundvat kõiki maailma lugusid, kuid
ühegi jutuvestja tarkus ei saa olla lõplik, sest „iga sündmuse tähendus sõltub selle inimese
meelelaadist, kellele ta osaks langeb, mitte ükski väline sündmus ei ole kahegi inimese jaoks
siin maailmas päris sama.“ („Talvemuinasjutud“ – „Kala“.)
Raamjutustuse vorm tõstatab ka küsimuse autori rollist: tema usaldusväärsusest, loo ja autori
vahekorrast, kultuurilise teabe vahendamisest üldse. Dineseni enda autoripositsioon on
huvitavalt kahemõtteline. Kui Dinesen kinnitas oma autoriteeti, väites, et on 3000 aastat vana,
Šahrazadi noorem õde, nõid ja prohvet – ning oma elu ja isikuga niisuguse mulje jättis, et see