Sojauba
läikivat seemet. Seemned on värvuselt kollased, pruunid, rohelised, mustad või
kirjud. 1000 seemne mass kõigub 50-250 grammini, tera on keskmiselt herne
suurune. Sojaoal on tugevasti arenenud juurestik, millel asuvad mügarbakterite
Rhizobium japonicum (Bradyrhizobium japonicum) mügarad. Enamik sorte on
sooja- ja niiskusenõudlikud ning neil on pikk kasvuaeg. Varajased sordid võivad
valmida ka Eestis.
Juba aastatuhandeid on sojauba olnud miljonite kaguaasialaste tähtsaimaks
valguallikaks. Legendid räägivad, et Põhja-Hiinas rännanud talumehed sõid
metsikult kasvava taime vilju, täites niiviisi oma kõhtu. Peagi saadi aru taime
tervistavast ja nälga peletavast toimest. Läänemaailmas oldi pikka aega
arvamusel, et soja on sobilik üksnes loomasöödaks ning vajalikud valgud
omastati jätkuvalt lihast, kalast või piimast.
Viimastel aastatel on Eestiski hakatud propageerima sojaoa tooteid, kuna sellel
annaabi.ee 
