V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja vasksepp ning kes mullu suri. Te näete, ta oli heast perekonnast. Ema oli kahjuks hea
inimene ega õpetanud Paquette'ile muud midagi kui vähe kullaga tikkima ja mänguasju
tegema, mis aga sugugi ei takistanud väikest suureks saamast ja vaeseks jäämast. Nad elasid
mõlemad Reimsis, jõe ääres, Raske Vaeva tänavas. Pange seda nime tähele, ma arvan, et see
tõigi Paquette'ile õnnetust. Aastal kuuskümmend üks, meie kuninga Louis üheteistkümnenda
kroonimisaastal, jumal kaftsku teda, oli Paquette nii lõbus ja nii ilus, et teda kõik ainult
1
1
6
Chantefleurie'ks 10 nimetasid. Vaene tüdruk! Tal olid nii toredad hambad ja ta armastas
ikka naerda ja neid vaigutada. Kuid tütarlaps, kes naerda armastab, lõpetab ikka nutuga, ilusad
hambad on ilusatele silmadele hukatuseks. Niisugune oli Chantefleurie. Polnud kerge
see elu nii temal kui emal. Mängumehe surmaga läks nende elu allamäge, kullatikkimise