Keel ja kõne keeleline areng
siis kiiresti. Seisin vaikselt, kogu mu tähelepanu keskendus sõrmede liikumisele. Äkki
oleks nagu midagi ununenut ähmaselt teadvusesse kerkinud, üks taastuva mõtte võbin
ja mulle ilmutati keele saladus. Teadsin, et vesi tähendas miskit mõnusat ja külma,
mis voolas üle mu käe. See elav sõna äratus mu hinge, tõi valgust, lootust ja rõõmu,
laskis hinge vabadusse! Tõsi, takistusi veel jätkus, kuid niisuguseid, mida peatselt oli
võimalik kõrvaldada.
Lahkusin kaevumajast täis õpihimu. Igal asjal oli nimi, ja iga nimi tekitas uue mõtte.
Kui elumajja tagasi jõudsime, näis iga asi, mida puudutasin, ellu ärkavat. Põhjuseks
oli see, et nägin kõike uue nägemismeelega, mille olin omandanud. Ukselävel meenus
mulle nukk, mille olin katki teinud. Läksin kobamisi kamina juurde ja korjasin tükid
üles. Kokku panna neid ei õnnestunud. Siis purskasin nutma, sest sain aru, mida olin
teinud, ja esimest korda kahetsesin ning olin kurb.
(Helen Keller
annaabi.ee 
