Keel ja kõne keeleline areng
Mu kirglikule vihapurskele ei
järgnenud kurbust ega kahetsust. Ma ei armastanud seda nukku. Vaikses, pimedas
maailmas, kus ma elasin, polnud tugevat õrnustunnet. Tajusin, kuidas õpetaja nuku
tükid kolde ette pühkis, ja tundsin rahuldust, et ebamugavuse põhjus oli kõrvaldatud.
Õpetaja tõi mu kübara ja ma teadsin, et lähen õue sooja päikese kätte. See mõte kui
sõnatut aistingut võib mõtteks nimetada pani mind rõõmust hüppama ja kargama.
Kõndisime jalgrada pidi kaevumajani, kütkestatuna majakest katva kuslapuu lõhnast.
Keegi võttis vett ja õpetaja pani mu käe veejoa alla. Sel ajal kui külm juga ühe käe
peale voolas, kirjutas õpetaja tähthaaval teise käe sõrmedega sõna vesi, enne aeglaselt,
siis kiiresti. Seisin vaikselt, kogu mu tähelepanu keskendus sõrmede liikumisele. Äkki
oleks nagu midagi ununenut ähmaselt teadvusesse kerkinud, üks taastuva mõtte võbin
ja mulle ilmutati keele saladus
annaabi.ee 
