Kohtla Kaevanduspark-muuseum asub Kohtla-Nõmmel endises Kohtla kaevanduses. Kaevandus suleti 1. IV 2001 ja samal sügisel avati selle käikudes (sügavus u 8 m) muuseum. Kohtla Kaevandupark-muuseumi hoones on põlevkivi ja Kohtla kaevandust tutvustavad stendid, fotod ja esemed ning kaevurite riietusruum ja lambikoda. Hoonest laskutakse (erivarustuses) maa alla, kus muuseumina kasutatava maa-aluste käikude labürindi kogupikkus on 1,6 km. Seal saab näha kaevurite tööpaiku ja töötavaid kaevandusmasinaid, sõita kaevurite rongiga, tutvuda kaevandamise tehnoloogiaga ja maitsta kaevurilõunat. Maa peal saab vaadata põlevkivi sorteerimise kompleksi, aherainemägesid, põlevkivikarjääri rekultiveeritud alasid ja maailma suurimat ekskavaatorit ESKU. Iisaku mäe vaatetorn ja maastikukaitseala Iisaku mäel (tuntud ka kui Tärivere mägi), mis on Ida- Virumaa kõrgem looduslik tipp, asub Iisaku vaatetorn kõrgusega 28 m. Olles merepinnast 122 m kõrgusel avaneb
Keskajal tegelesid kaevuritööga enamasti üksikisikud - vabad kaevurid. Vad olid ise enda peremehed, maksid makse kuningale või vürstile, millega olid kaitstud vähemate feodaalide vahelesegamise eest. Kui maake suuremal hulgal kaevandama hakati, ühinesid kaevurid kompaniideks. Ühised sissetulekud jagati osadeks. Järjest rohkem raha nõudsid masinad. Sedamööda, kuidas sahtid sügavamaks muutusid, tõusis pumpade ja tõstukite tähtsus. Selleaegseid kaevandusmasinaid on kirjeldanud Georg Bauer (1494-1555), keda rohkem tuntakse Agricola nime all, oma kuulsas raamatus ,,De re metallica" (1556). Üleminek kivisöele Keskajal alanud rauaahjude kõrguse ja mahu ning õhutõmbe suurendamine viis sulametallide saamiseni. Algul oldi hädas toorraua puhastamisega, kuid aja jooksul õpiti sulamisprotsessi järjest paremini tundma, tänu millele alates 16. saj. lõpust rauatoodang hakkas kiiresti kasvama
annaabi.ee 
