Näimises pole süüdi mitte meeled
kõigile tegelikele muljetele, millega objektid mõjutavad. Meeleobjekti võib kaeda üksnes
vastavuses selle meelelisusevormiga, võib teada a priori. Siit aga järgneb: laused, mis
käsitlevad vaid meelekaemuse seda vormi, on võimalikud ja kehtivad üksnes meeleobjektide
kohta; ning samuti ümberpöördult: kaemused, mis on aprioorselt võimalikud, saavad käia
üksnes meeleobjektide kohta. Ühesõnaga ruum ei ole midagi, mis on empiiriline, ta on
sõltumatu. Asi iseeneses on aga teiselpool kaemusvorme.(§ 9)
Aprioorselt võib asju kaeda üksnes meelekaemusvormi vahendusel, tänu millele võib objekte
aga tunnetada üksnes nõnda, nagu nad saavad meile nähtuda, mitte aga sellistena, nagu nad
võivad olla iseeneses, ning see eeldus on absoluutselt paratamatu. Ruum ja aeg ongi need
kaemused, millised puhas matemaatika seab kõigi oma tunnetuste ja otsustuste aluseks, mis
on üheaegselt apodiktilised kui ka paratamatud.(§ 10)