Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
01.020.
olema ühtlasi ka välismeele kaudu tajutud, siis on aeg meelelisuse fundamentaalsem vorm kui
ruum. “Aeg on üldse kõigi nähtumuste formaalne tingimus a priori” [A 34 / B 50)]. Puhas
ruumikaemus on “võimalikkuse tingimuseks” geomeetriale, puhas ajakaemus aritmeetikale.
Nad on seda selles mõttes, et teevad võimalikuks geomeetria ja aritmeetika objektide
konstrueerimise. Viimane saab aset leida üksnes ruumi ja aja puhastes kaemustes.
Samas rõhutab Kant, et ruum ja aeg on üksnes meie kaemuse vormid, meie meelelisuse
vormid. Teistsugune mõtlemine, näiteks jumalik, saab mitte olla seotud nende vormidega. Kui
aga ruum ja aeg on meie tunnetuse erilised vormid, siis nähtuvad ka asjad üksnes meile
ruumis ja ajas. Jumal kaeb tegelikkust mitte nii, nagu see nähtub ruumis ja ajas, vaid nii, nagu
see on igavikulisena. Kuna aga jumala intellektuaalne kaemus näeb asju nii, nagu nad tõeliselt