Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
Olles puhtad vormid ei ole need ise meeleliselt tajutavad. Olles aprioorsed kaemused on ruum
ja aeg paratamatud ning üldised. Niisiis ei ole nad sõltuvad üksikindiviidi meeleorganitest,
vaid on kõigi inimeste ettekujutustele alati paratamatult aluseks – nad on struktuurid, mis
kuuluvad mitte “seisunditeadvusesse”, vaid “teadvusesse üldse”. Üldiselt peame me ju ruumi
all silmas mitte üksnes nähtustekogemuse ja loodusteaduste kaemusruumi, vaid ka igapäeva-
elu tegevus-ruumi nagu psühholoogia, kunsti ja kirjanduse poolt kujutatavat läbielamis- ning
meeleolu-ruumigi. Sarnaselt erineb ka kaemusaeg tegevus- ja elamusajast. Kuid Kant oma
mõistus-kriitika meelelisuse-käsitluses peab silmas üksnes kaemusruumi välisuse ja üksteise
kõrval asumise suhteid, nagu ka kaemusaja järgnevuse ja samaaegsuse suhteid. Üksnes nende
kohta väidab Kant, et nad kätkevad endas kogemusest-sõltumatuid koostisosi.