Kanti filosoofia, "Prolegomena" 3. Osa
Antitsipatsioonile, s.t. ennustusele, viitab Kant selles mõttes, et
konkreetse taju sisu ise ei ole ennustatav, ent kui ennustamatu iganes ta ka poleks,
igaljuhul võib ennustada, et ta omab mingit intensiivset suurust.
Kaks esimest põhiprintsiipi formuleerivad tingimused, mis teevad võimalikuks matemaatika
rakendamise loodusnähtuste kirjeldamisele. Kõik, mis tahab kehtida enama kui subjektiivse
ettekujutusena, peab olema esitatav suurusena nii oma kaemuslikus vormis, st ruumilis-
ajalises ulatuses, kui ka aistingulises sisus. Matemaatika kujutab endast mitte üksnes
igasuguse esemelisuse vormi, vaid ka sisu aprioorset printsiipi. Seetõttu peab igasugune
loodusuurimus, mis pretendeerib üldkehtivusele ja paratamatusele, kätkema endas
konstitutsiooni-elemendina matemaatikat.
Kant nimetabki kahte esimest printsiipide rühma matemaatilisteks printsiipideks pidades
silmas seda, et siin on tegemist suurustega, mis moodustuvad samalaadilise sünteesist.