Aprioorsus
liseks muuta. See ei näita, nagu oleks kujundi kohalolu tõeliselt
range geomeetrilise tõestuse puhul olemuslik. Oletada, et see on
nii, tähendaks omistada kõigile geomeetriatele paratamatu tunnu-
sena midagi, mis tegelikult on vaid ühe konkreetse geomeetrilise
süsteemi juhuslik defekt.
Seega järeldame, et puhta geomeetria propositsioonid on
analüütilised. Ning see paneb meid loobuma Kanti hüpoteesist,
et geomeetria tegeleb meie välise meele kaemusevormiga. Sest
selle hüpoteesi aluseks oli see, et ainult nii saab seletada, kui-
das geomeetria propositsioonid saavad olla nii a priori tõesed
kui ka sünteetilised: ja me nägime, et nad ei ole sünteetilised.
Samuti sunnib meie seisukoht, et aritmeetika propositsioonid
ei ole sünteetilised, vaid analüütilised, meid loobuma Kanti
hüpoteesist4 , et aritmeetika tegeleb meie puhta kaemusega ajast,
meie sisemise meele vormiga. Ja nõnda võime kõrvale jätta Kanti