ülejäänud tegelased "Rehepapis", setu ja vurle3, kui nimetada esimesi pähetulevaid. Tavaliselt vastandab Kivirähk idealiseeriva ning praktilise (või küünilise) eluvaate. Naeruks võib autor panna nii ühe kui teise opositsioonipoole või ka mõlemad korraga. Rõhuvas osas Kivirähu juttudes ajab autor lisaks mõtteviiside konflikti kirjeldamisele veel "Eesti asja", s.t. tõstab kord ühe, kord teise rahvusliku stereotüübi või omamüüdi iroonilise muige paistusesse. "Kaelkirjakus" on olemas nii selge konflikt kahe maailmanägemisviisi vahel kui üks rahvuslikest stereotüüpidest: surmtõsine töökas eestlane, kes on ammu kaotanud võime eristada eesmärke ja vahendeid ning elab seetõttu selleks, et töötada ja mammonat koguda.4 Autor on ühendanud selle stereotüübi ning oma põhiopositsiooni negatiivse poole "Kaelkirjakus" on autori positsioon täiesti selge: ta on vaba mõtlemisega lapse poolel ning vastandub nürinenud täiskasvanutele. Seda
üheskoos tantsiti ja möllati. Põllukakandile meeldis keldris, talle meeldis ämblik ja talle meeldis Keldrikakand. [2] 8 5. Andrus Kivirähk lastekirjanikuna Andrus Kivirähk kirjutab lihtsalt, kuid väga mõnusalt ning ta teemad on väga huvi pakkuvad. Ta teemad on sellised, nagu need on lastel, lapsed ju mõtlevad ja näevad eluta asjades elusaid, nagu see oli "Kaelkirjakus". Paljud lapsed leiavad vastuse oma küsimusele, mis kuidagi juhtub ja miks? See ei pruugi küll päris nii olla aga siiski ju tõepõhi on olemas. Kuidas mädaneb kartul? Bakterid lagundavad, seal toimub elu, küll mitte kakandi poolt aga elu on olemas. Olles ise läbi lugenud tema teostest ainult kaks lasteraamatut,võin ma siiski kindel olla, et kõik tema väikelastele mõeldud teosed on kindlasti suurepärased ja väärivad läbi lugemist
annaabi.ee 
