Harilikku kärnkonna leidub enamasti kogu Euroopas. Erandiks on siinkohal Iirimaa, Island ja mõned Vahemere saared. KEHAEHITUS, VÄLIMUS Täiskasvanud kärnkonnad võivad kasvada kuni 18 cm pikkuseks ning nende värvus võib olla roheline ja tumepruun. Kärnkonnad on nime saanud omapärase kärna meenutava naha järgi. Emased on tavaliselt isastest tüsedamad. Nende pea on lai, neil on kaks ninasõõret nagu inimestel ja neil pole hambaid. Kärnkonna pea läheb kereks üle ilma nähtava kaelata. Kärnkonnadel puudub saba ning nahk on neil kuiv ja kaetud väikeste tüükalaadsete muhkudega. Kõhualune on neil konnadel halli-mustatäpiline määrdunud valget tooni. Looduses peetakse hariliku kärnkonna tavaliseks elueaks 10 kuni 12 aastat. ELUVIIS Harilik kärnkonn elab tavapäraselt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 68 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust kuni aprillini pinnasesse kaevunud
Pearu on siiski vähem löödud, sest tema läheb koos Kassiaru Jaskaga edasi sakstetuppa purjutama ja kogu kõrtsile välja tegema (lk 250). Rivaliteet otsib alateadlikult lahendust ja väljapääsu. Selleks saab olla vaid keegi kolmas. Suur leppimine leiab aset Krõõda matustel. Inimene on surnud, aeg on leppida. Surm tabab ikka kedagi, kelle arvel muud üürikeseks leppida saavad. Kui Krõõt maetud, tuleb Jussi kord. Tal on kõik tüüpilise ohvri tunnused, ta on rangjalgne ja ilma kaelata. Ta kaldub meelemasendusele ning endatapmisele, pakkudes end seega lausa demonstratiivselt teistegi süü kandjaks. Selles rivaliteedis muutub iga asi kaalukeeleks, mis moraalses raamatupidamises kaalu omab. Kahel suurel ei õnnestugi omi lapsi sellesse rivaliteeti kaasata, nii nagu see tavaliselt lõunapoolsemates ühiskondades korda läheb ja lõputu veritasu nõiaringi kaasa toob. Ei õnnestu just seetõttu, et rivaliteet päriselt ohjest ei pääse
annaabi.ee 
