FENNEKREBANE
Ka fennekite sõbralikkust
seostatakse nende näärmete puudumisega.
Toitumine
Fennek peab jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukaid
kahepaikseid, roomajaid (sisalikke ja madusid), linde ja nende mune ning
väikeimetajaid, võimaluse korral ka kalu. Samuti sööb ta võimaluse korral marju ja
puuvilju (datleid) ega põlga ära ka surnud looma jäänuseid. Hädakorral kaevab ta
saaklooma liiva seest välja.
Fennek haarab saagi kaelahammustusega ning viib selle urgu ja alles siis hakkab sööma,
sest tal on endal oht langeda suuremate kiskjate, näiteks kõrbeilvese saagiks. Võimaluse
korral varuvad nad urgu toidutagavarasid.
Fennek joob vett, kui seda on saadaval, kuid suudab pikka aega läbi saada toidust
saadava veega, sest teda nähakse tihti veekogudest kaugel. Temperatuuri
reguleerimiseks on tal soojust kiirgavad kõrvad ja koon.