Kultuur ja rahvusriik
kokkuvarisemisele järgnenud eufooriast tekkinud illusioon.
Suuremeelsuse vaim lehvis üle Euroopa. Kõige tähtsamad tundusid
ühised juured ja neist võrsuda tõotav ühine tulevik. Nüüd on
mesinädalad möödas, niihästi vanas kui uues Euroopas. Seistakse
silmitsi pragmaatilise argipäevaga ning enam ei häbene ükski riik, et
talle on esmatähtsad siiiski ta enda huvid.
Selles kontekstis tundub kultuur kahe teraga mõõgana. Ühelt poolt ta
loob seda mitmekesisust, mis maailma kaedes pakub tunnetusrõõmu ja
katalüüsib inimkonna arengut tervikuna. Teiselt poolt loob kultuur
rahvusriigi vaimse taglastuse, genereerides muu hulgas isolatsionismi
ja hybrist.
Üldiselt on Euroopa kunstiinimesed ja intellektuaalid suhteliselt harva,
enim kahe suure sõja vahel, olnud oma ülirahvuslike valitsuste
suuvoodrid. Sagedamini on nad püüdnud säilitada kainet meelt ja
kriitilist mõistust, asetades inimkonna üldhuvid ettepoole
sektantlikest.
annaabi.ee 
