Hernhuutluse mõjud Eesti kiriku-ja kultuuriloole
37
Vennastekoguduste laulud
Vennastekogude palvemajades lauldi palju. Vennastekoguduste üheks omapäraseks
liturgilise kogunemise vormiks oli laulutund (Singsunde), kus lauldi iseloomulikult koos
erinevate pillidega.38 Kirikukoraaliga võrreldes olid hernhuutlaste koguduselaul lihtsam,
tempolt liikuvam, mazoor-minoorse rahvaliku ilmaliku laulu laadi, vahel peaaegu et
tantsuline. Lisaks sellele paistsid vennastekoguduste laulud teiste kirikulaulude taustal silma
ülima tundelisuse ja kaeblikkuse poolest. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja
lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpus jõuti mitmehäälse
koorilaulu harrastamiseni, nii võib öelda, et hernhuutlased toovad koorilaulu usuellu. Sajandi
teisel poolel hakkasid hernhuutlased oma laulu saateks kasutama ka pille, näiteks kannelt,
flööti, klarnetit ja viiulit.39 Samuti võib neid seostada oreli kasutusele võtmisega kirikutes.
35 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244.