Euroopa ja Eesti õigusajalugu
formaalselt määratud. Nii oli ülestunnistus I ja parim tõend tõendite kuninganna, muu ei
omanud tähtsust. Kui kahe tunnistaja ütlused langesid kokku, loeti seda täiuslikuks tõestuseks.
Üks tunnistaja oli vaid poole tõestuse eest ja ainult kaudsetel tõenditel ei olnud tõendusjõudu.
Ühe tunnistaja vastu võis süüdistatav end kaitsta vandega, eeldades, et kuritegu ei ole
karistatav eluaegse vangistusega. Kui kaebealaune süüd üles ei tunnitanud ja kahte tunnistajat
ei suudetud leida, ei saanud teda süüdi mõista. Kanoonilise õiguse õitsengu perioodil
kõrgkeskajal arenes välja tõendusteooria. See oli tehniliselt arenenum kui
vandemeheinstituut ja jumalakohus. See levis kiriku ja kanoonilise õiguse mõjul üle kogu
Euroopa. Tõenditeooria järgi oli oluline panna süüdistatav oma süüd üles tunnistama,
kusjuures meetodid ei olnud olulised. Sellele lisandus veel religioosne arusaam:
annaabi.ee 
