V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ainult surm võis sellele lõpu teha. üksnes Roland'i torni sünge kong teadis, kui palju ta selle
nõidusliku roosast siidist asjakese pärast kibedaid etteheiteid, liigutavaid kaebusi, palveid ja
pisaraid taeva poole oli saatnud. Kunagi pole valatud nii palju meeleheitlikke pisaraid nii
kena ja nii armsa asjakese pärast.
Sel hommikul näis sulgunu mure väljenduvat ägedamini kui harilikult. Väljast kuuldi teda
kõrge, monotoonse, südantlõhestava häälega kaebavat:
«Oo mu tütar, mu tütar! Mu vaene kallis lapsuke! Iial ei näe ma sind enam! Kõik on otsas!
Ja ometi näib mulle, et see kõik sündis alles eile! Mü jumal, mu jumal, kui sa ta mult nii
ruttu ära võtsid, siis poleks sul tarvis olnud teda mulle kinkidagi. Sa tead ju, et lapsed on
meile südame külge kasvanud, et ema, kes oma lapse on kaotanud, kaotab ka usu sinusse?
Ah, kes käskis mind õnnetut tol päeval välja minna! Issand! Issand! Kui sa ta minult ära
annaabi.ee 
